Üks asi, mis juba pikemat aega nii suurte kui väikeste seas elevust tekitas, oli reis Kreekasse — täpsemalt Rhodosele. Kes veel ei tea, siis Rhodos on üks Kreeka päikesepaistelisemaid saari, asudes Egeuse mere kagunurgas. Saar, kus ajalugu kõnnib tänavatel, meri on helesinine nagu postkaardil, rannad kutsuvad laisalt lebotama ja inimesed naeratavad… no, nagu kreeklased ikka.
Rhodosel leiab nii UNESCO maailmapärandi nimistusse kuuluva vanalinna kui ka vaikseid lahesoppe ja traditsioonilisi Kreeka külasid — ideaalne sihtkoht, kus puhata nii lastega peredel kui ka neil, kes otsivad lihtsalt rahu ja vaikust.
Ja mis kõige toredam: Rhodos on just parajalt suur, ent samas mõnusalt kompaktne – täpselt nagu meie Saaremaa. (Olgu, olgu… tegelikult on Saaremaa pindalalt suurem, aga Rhodosel elab see-eest rohkem inimesi. Nii et viigis!)
Lennureis Tallinn – Rhodose saar
Õnneks lendab sinna otse airBaltic ja lend kestab umbes neli tundi – täpselt paras aeg esimeseks lennureisiks väiksematele lastele. Alguses tundus lend veidi igav (ega ju aknast midagi eriti näha olnud), aga mida lähemale me paradiisisaarele jõudsime, seda rohkem oli põhjust nina vastu lennuki aknaklaasi suruda. Need mäed, see sügavsinine meri… ja teadmine, et ees ootab terve nädal puhkusesaarel, samal ajal kui kodumaal möllab hall ja sombune ilm – tegi tuju ikka väga heaks.
Lennureis kulges kenasti. Ja mis puudutab neid õudusjutte, mida sotsiaalmeedias Rhodose lennujaama kohta aeg-ajalt näha võib, siis meie kogemusega need küll ei klappinud. Kui sul on EL id-kaart kenasti taskus, läheb kõik ladusalt.
Kus me Rhodosel ööbisime?
Kui sul on vaja ära mahutada mitu põlvkonda, siis hotelli ei kipu väga minema. Nii võtsime ka meie seekord endale korteri ning selleks puhkuseks idaalse kodu leidsime omale Alpha City Apartmentsist. Asukoht oli täpselt see, mida vaja: rand lähedal, söögikohad ümber nurga, ja rõdu, mis jooksis ümber terve korteri.
Kõige toredam tegelane seal oli aga meie „host“, korteriomanik Nikos. Saime tunda tõelist Kreeka külalislahkust – ja ma ei pea silmas pelgalt viisakat „tere tulemast“ tervitust või käepigistust, vaid seda, millised inimesed kreeklased päriselt on.
Ja isegi aasta hiljem- me suhtleme temaga siiani! Vahel saadab ta meile pilte Rhodose kuumast suvest või hoopis talvest – vihmast, merelainetest ja tuule käes kiikuvatest palmidest. Meie omalt poolt vastame fotodega suurtest lumehangedest, kuhu oleme just kurguni sisse hüpanud nii, et ainult peanupp paistab. Ja tundub, et mõlemale osapoolele mõjub see omamoodi justkui väga eksootiliselt.
Üks eriti tore hetk juhtus umbes kolmandal päeval, kui seal olime. Nimelt kirjutas Nikos WatsAppi:
„Kas sobib, kui astun korraks läbi?“
No ja mis siis juhtub, kui eestlane sellist sõnumit loeb?
Mis mõttes? Miks? Kas midagi on valesti? Kas ta tuleb kontrollima? Kas unustasime midagi maksta?
Kirjutasime muidugi viisakalt vastu: „Tule ikka.“ – ja jäime siis üpris ettevaatlikult ootama, mis edasi saab.
Hommikul heliseb uksekell. Ukse taga on Nikos – naeratus näol, käes suur karbitäis sõõrikuid. Ta ulatab karbi, soovib head isu ja ütleb lihtsalt:
„Tahtsin teile tuua prooviks ja kinkida mõned sõõrikud oma sõbra kohvikust. Parimad siin saarel! Ja kui midagi veel vaja on, andke julgelt teada.“
Need sõõrikud… need olid täiesti pöörased. Pehmed, soojad ja šokolaadised.
Kujutate ette? Eestis võtad Airbnb korteri ja siis ühel hommikul astub su host lihtsalt niisama läbi – heast südamest, et sulle näiteks tordikarp tuua? Emm… noh, vaevalt.Aga korter ise – igati mõnus. Rand oli maksimaalselt viie minuti jalutuskäigu kaugusel, vesi helesinine ja selge ning lained suhteliselt madalad ja rahulikud. Lastega oli seal eriti hea: lahesopp kaitses suurte hoovuste eest ja vees sai muretult sulistada. Õhtuti astusime paar sammu oma kortermajaeest välja ning juba olime kas pubis või mõnes pitsakohas.
Aga Rhodose vanalinn? See oli vaid kiviviske kaugusel. kui muidugi visata oskad…
Rhodose vanalinn oli nagu ajarännak
Rhodose vanalinn on tõeline pärl. Seal jalutades on tunne, nagu astuks otse keskaegsesse aega. Kivisillutisega tänavad, massiivsed kivimajad, kõrged linnamüürid ja kindlusetornid – kõik see loob nii erilise õhkkonna, et ajalugu on justkui käega katsutav. See pole lihtsalt ilus turismiobjekt, vaid päriselt elav, hingav osa linnast. Mitte pilt postkaardil, vaid paik, kus inimesed elavad, töötavad ja teevad oma igapäevaseid toimetusi ja see kõik on muide UNESCO maailmapärandi nimekirjas.
Vanalinnas jalutades kohtab pisikesi poekesi, kus müüakse käsitööd, keraamikat, vürtse ja loomulikult kuulsat Kreeka oliiviõli. Restoranid ja kohvikud peidavad end justkui salanurkadesse – need on need kohad, mis kutsuvad istuma, tellima midagi lihtsat ja head ning lihtsalt vaatama, kuidas aeg vaikselt oma rada kulgeb.
Sadama ääres, otse linna väravate juures, asub ka kuulus Sheashell Boat – väike, paadikujuline suveniiripood, mis on täis mereteemalisi meeneid, karpe, võtmehoidjaid ja muid „Kreeka“ asju. Üks neist kohtadest, kus lihtsalt peab korra peatuma, isegi kui sul midagi osta pole plaanis.
Vanalinn on koht, kus võiks veeta terve päeva – ilma kindla plaanita, lihtsalt kulgedes. Iga nurga peal võib juhtuda midagi, mis toob naeratuse näole. Mõni nurruv kass, värviline lillepott aknalaual või väike vaikne hoov, kus aeg on sootuks seisma jäänud. Rhodose vanalinnal on oma rütm – aeglasem, pehmem ja inimlikum. Ja see jääb meelde.
Siin aga tuli mängu väike õppetund, mille saime omal nahal kogeda. Mõnes kohas serveeritakse jooke hiigelsuurtest klaasidest või muude efektsete anumate seest. Meie aga istusime maha mõttega võtta midagi kerget ja kosutavat – õlle või väikese kokteili – enne kui edasi liigume…
Tegelikkuses toodi meile lauda umbes kaheliitrised õlleanumad per nägu. Kokteiliklaasid polnud sugugi väiksemad. Ja kui arve lauale jõudis, siis noh… see polnud just see „väikese joogi“ hind, mida olime ette kujutanud. Aga kuna joogid olid juba ees ja klaasid suuremad kui meie pead, siis mis seal ikka – maksime ära, naersime enda üle ja mõtlesime, et järgmisel korral uurime enne natuke täpsemalt, kuhu istuda ja millise suuruse ning hinnaklassiga joogiga arvestada.
Kreeka toit – nii lihtne, nii maitsev!
Kreeka köök on midagi, mis läheb otse südamesse. Või kõhtu. Või siis tegelikult mõlemasse.
Need maitsed, see atmosfäär, see teenindus – kõik oli lihtsalt vau. Pole paremat tunnet, kui istuda õhtul väikese taverni terrassil, kuulata taustaks vaikselt kõlavat bouzoukit ja nautida toitu, mis on tehtud lihtsatest, ent kvaliteetsetest kohalikust toorainest.
Üks esimesi asju, mida Kreekas tellida, on loomulikult Kreeka salat. Suured tomativiilud, krõmpsuv kurk, punane sibul, Kalamata oliivid, rohkelt oliiviõli ja erinevat värvi paprikaid ning kõige peal üks suur tükk fetajuustu. Midagi pole liiga palju, midagi pole puudu – just nii, nagu peab. See on reisi „must have“.
Teine lemmikuks saanud roog oli gyros (või kyros, nagu vahel kirjutatakse) – see on pehme pitaleiva sees mahlane liha, tzatziki, sibul, tomat, krõbedad friikad… kõik see kokku rullituna. Lihtne, odav ja ootamatult täitev. Täiesti sobiv toit nii lõunaks, õhtuks kui ka pärast pikka rannapäeva.
Veel maitseelamusi, mida kindlasti soovitame proovida:
- Souvlaki – vardas grillitud lihakuubikud, mida serveeritakse sageli pitaleiva ja salatiga.
- Tzatziki – värske kurgi-jogurtikaste, mis sobib peaaegu kõige kõrvale.
- Moussaka – kui tahad midagi sooja ja kodust, siis see ahjuroog (natuke nagu lasanje, aga baklažaani ja lihaga) on ideaalne valik.
- Loukoumades – väikesed, mee ja kaneeliga üle valatud sõõrikupallid. Magusad. Väga magusad. Ja väga sõltuvust tekitavad.
Joogiks on ideaalne näiteks kohalikku valge vein või klaasike ouzot – kasvõi lihtsalt selleks, et tunda end tõeliselt Kreekas.
Ja kui juba rahast rääkida – siis… ühelt poolt on see muidugi veidi kurb, aga teisalt ka lohutav, et Eestis on hinnad nii kõrged, et Kreekas väljas söömas käimine ei tundu enam üldse kallis. Rhodosel saime endale lubada seda, mida kodus pigem ei tee – käia iga päev perega koos väljas söömas.
Me armastame mereande ja näiteks suure kaheksajala prae eest maksime 15–17 eurot. Eestis saaks selle raha eest heal juhul eelroa ja sedagi mitte alati. Seal aga oli see täisväärtuslik, värske, maitserohke ja ilustamata – tõeline maitsenauding.
Kreeka „Supermarkets“
Kõik need väikesed poekesed, millel ranna- ja vanalinnarajoonis suured sildid „Supermarket“, ei ole teps mitte see, mida meie selle sõna all harjunud oleme nägema. Tegemist on pigem pisikeste mugavuskauplustega, kust saab kätte esmavajaliku – vesi, snäkid, jäätis, päikesekreem –, aga hinnad võivad olla seal üllatavalt krõbedad.
Kui sul on plaanis ise süüa teha, siis soovitame kindlasti korraks turistikast välja astuda ja suund võtta linna servas asuvatesse suurematesse poodidesse. Meie käisime näiteks Lidlis, ja see oli omamoodi põnev kogemus – tootevalik teistsugune, maitsed uued ja hinnad tõesti soodsad. Mõnel päeval kokkasime ise ja see oli mõnus vaheldus tavernides istumisele.
Aga et mitte ainult „väikseid supermarketeid“ maha teha – tuleb öelda, et mõned asjad olid seal siiski üllatavalt soodsad. Näiteks erinevad valmispakendatud võileivad ja baguette’id singi, juustu, kala või lihaga. Suur ja korralik baguette maksis vaid 1,5 -2 eurot . See oli ideaalne amps, mida randa kaasa haarata.
Mida teha Rhodosel?
Rhodose rannad
Rannafanaatikud nagu me oleme, oli üsna selge, et rannas käimisest saab meie reisi lahutamatu osa. Ja Rhodosel randadest juba puudust ei tule! Kui vähegi võimalik, rendi auto või roller.
See ei ole lihtsalt üks „saar ja rand“ – siin on kümneid eriilmelisi rannikupaiku, igaüks omamoodi eriline. Mõni sobib suurepäraselt lastega sulistamiseks, mõni romantiliseks päikeseloojanguks ja mõni neile, kes armastavad snorgeldada või laineid püüda.
Ja rääkides randadest – kuna meil oli rendiauto, võtsime ette pikema sõidu saare teise otsa, Prasonisi Beachile. Tegemist on tõelise loodusliku eripäraga – koht, kus kohtuvad Egeuse meri ja Vahemeri. Üks pool rahulik ja sile, teine tuuline ja tugevate lainetega – just seetõttu on see rand saanud lohesurfarite ja purjelaudurite meelispaigaks. Ja ideepoolest – jah, imekaunis koht ja surfimelu.
Aga… meie kogemus ei olnud päris see, mida ootaks postkaardilt.
Rannaäär polnud küll ülepeakaela risustatud, aga prügi leidus siiski omajagu – plastikut, kilekotte ja muud juhuslikku kraami.Kurb ja kontrastne vaatepilt kohas, millel oleks potentsiaali olla maagiline.
Selle põhjus on tegelikult üsna lihtne ja kurb. Kuna Prasonisi rand on täpselt kahe mere ristumiskohas ning just tuul ja hoovused kannavad sinna prügi, mis ujub meres – osalt on see prügi kohalik, aga suuremas osas pärit mujalt maailmast.
See kogemus pani meid päriselt mõtlema – kui palju on meres plastikut ja kuidas isegi sellised “paradiisinurgad” pole selle eest kaitstud.
Farma of Rhodes
Kuhu siis lastega veel minna, kui mitte loomaaeda? Farma of Rhodes oli selleks ideaalne peatuspunkt – väike, aga hästi hooldatud loomapark, kus saab loomi lähedalt näha ja isegi toita. Seal elavad kitsed, jaanalinnud, sebrad, alpakad ja paljud teised sõbralikud tegelased, kes lastega hea meelega suhtlevad.
Muidugi oli üks oodatumaid hetki meie jaoks kohtumine – või nagu lapsed seda kutsusid – „I like to move it, move it loomadega“, ehk leemuritega. Need pisikesed tegelased vudisid ringi nii, nagu poleks homset – hüplesid, ronisid ja tegid oma trikke. Saime neile süüa anda ja lihtsalt imetleda nende toredat olemist.
Kuna nad on väga kiired, uudishimulikud ja ronivad tõesti igale poole, siis tasub arvestada, et mõni arglikum laps võib ehmuda või neid pisut peljata. Energiat neil tegelastel jagub! See ei ole hoiatus, vaid lihtsalt teadmiseks, et nad on täpselt nagu multikategelased Madagaskari multifilmist
Park ise aga on aga piisavalt kompaktne, et ei väsi ära, aga piisavalt sisukas, et jätta meelde. Küll aga on selle armsa loomapargi taga ka kurb lugu – 2021. aasta suvel laastas Rhodose saart ulatuslik metsatulekahju, mis mõjutas tugevalt ka Farma of Rhodes’i. Loomad evakueeriti, osa aladest sai kannatada ning kogu park pidi ajutiselt uksed sulgema. Tõsi küll, et kahjuks ka mõned loomad hukkusid ning mõned said tules ka kannatada, kuid elavad vapralt loomapargis edasi.
Hea uudis on see, et tänaseks on park taastunud, uksed taas külastajatele avatud ja iga pilet aitab kaasa loomade heaolule ning taastustöödele. Veelgi enam põhjust seal peatuda ja oma toetus anda!
Mida osta Rhodoselt?
Reisilt on ikka tore midagi väikest mälestuseks kaasa tuua. Rhodosel ei tule selleks ideedest puudu. Poekesi ja turuletikesi jagub igal nurgal, aga kui hing ihkab midagi tõeliselt kohalikku ja erilise tundega, siis siin on mõned leiud, mis jäid meile eriti meelde.
Rhodose sinine sool
Kõige ootamatum leid oli kindlasti sinine sool. Jah, päriselt sinine! Tegemist on loodusliku meresoolaga, millele on lisatud näiteks spirulinat või muid looduslikke mineraale. Värv on sügav ja pilkupüüdev – ideaalne kingitus kellelegi, kes hindab midagi pisut teistsugust. Maitse on samuti mahedam kui tavalises meresoolas, nii et see pole lihtsalt „ilus asi riiulis“, vaid päriselt kasutatav. Sobib imeliselt läbipaistvasse vürtsipurki – ja kingikotis näeb see välja nagu pisike gurmee-elamus.
Rhodose mesi
Kui Rhodose loodus midagi pakub, siis see on see maitsev mesi. Saar on täis aromaatseid taimi ja ürte, mida mesilased usinalt tolmeldavad – ja tulemuseks on mesi, mis maitseb… hästi. Mitte lihtsalt magus, vaid sügavalt täidlane, natuke ürdine, justkui väikese Vahemere päikese puudutusega. Tihti müüakse seda väikestes savitopsis või armsates klaaspurkides. Ideaalne „võta kaasa ja jaga“ kingitus.
Veel häid ideid, mida Rhodoselt kaasa osta:
- Ehe ja ehtne Kreeka oliiviõli – sageli väikestes pudelites, vahel koos tüümiani, tšilli või rosmariiniga.
- Looduskosmeetika – näiteks käsitööseebid, oliiviõlikreemid või huulepalsamid.
- Keraamika – värvilised kausid, väikesed taldrikud või traditsioonilised õlivannid. Midagi, mis näeb köögis hea välja ja on ka praktiline.
- Vürtsid ja kuivatatud ürdid – oregaano, tüümian, basiilik… täpselt see, mis muudab koduse Kreeka salati päriselt kreekalikuks.
- Kohalikud ehted – eriti populaarsed on sinise „kurja silma“ motiiviga ehted, mida kantakse nii kaitseks kui ka ilu pärast.
Mida ma kahetsen?
Ainult üht – et see reis oli nii lühike ja sai nii kiiresti läbi. Aga see, mis südamesse jäi, kestab palju kauem: need imeilusad päikeseloojangud, õhtune linnamelu, kui õues vaikselt hämarduma hakkas, need rannad ja helesinised veed… Ja muidugi – see toit.Kas ma läheksin Rhodosele tagasi?
Yes please. Ilma igasuguse kahtluseta.