Pole ilusamaid ja puhtamaid kohti kui meie suurte ja imearmsate saarte põllud, kadakaväljad ja metsaservad. Just aprillikuus hakkavad need maastikud elama: kiviklibuste randade rohelistelt muruäärtelt ja madalate kadakate vahelt pistavad ennast välja kevade esimesed päikeselised tervitajad – nurmenukud.
Ka sel aastal ei pidanud Saaremaas, täpsemini Sõrves pettuma. Kadakate vahelt kiikas vastu suur kollane õitemeri, justkui oleks päike end aasale laiali laotanud. Kui kuskil on veel puhas maa ja ehe kevad, siis oli see just seal – Sõrve sääre lõpututel niitudel. Ja mida muud sa ühelt kevadiselt põllult võtad kui ühe tassi nurmenuku teed. Tõeliselt öko, tõeliselt ehe ja väge täis.
Miks nurmenukk on nii hinnaline taim?
Nurmenukk (Primula veris) pole ainult ilus – see väike kuldkollane taim on läbi sajandite olnud au sees just oma ravitoime tõttu. Teda on kasutatud nii rahvameditsiinis kui ka ametlikult tunnustatud ravimtaimena paljudes Euroopa maades.
Nurmenukk kasvab looduslikult niitudel ja metsaservades üle Euroopa ning on sajandeid kasutusel nii rahvameditsiinis kui ka tänapäevases taimeravis. Tema väärtus seisneb mitmekülgses toimes – nurmenukust valmistatud drooge on traditsiooniliselt kasutatud hingamisteede haiguste, närvisüsteemi vaevuste ja isegi liigesehädade korral
Tähtsamad omadused:
- Rohkelt C-vitamiini – toetab immuunsust, eriti kevadise väsimuse korral
- Rögalahtistav toime – sobib hästi köha ja nohu leevendamiseks
- Rahustav ja und soodustav – aitab lõõgastuda pärast pikka päeva
- Põletikuvastane toime – toetab hingamisteid ja üldist tervist
- Kergelt diureetiline – aitab kehast vett välja viia
Kuigi peamine kasutusala on hingamisteede probleemid, on nurmenuku õitel ja lehtedel traditsiooniliselt omistatud ka kerget rahustavat toimet. Ajalooliselt on nurmenukuteed joodud närvilisuse, ärevuse, peavalu ja unetuse korral, ent tänapäeva meditsiinis pole need näidustused kliiniliselt piisavalt tõendatud. Siiski peetakse nurmenukuteed ohutuks kergeks rahustavaks teeks, mida võib kasutada õhtuti uinumise soodustamiseks.
Mida ravib nurmenukk, ehk nurmenuku kasutamine rahvameditsiinis
Rahvameditsiinis on nurmenuku kasutusala laiem ning põlvest põlve edasi antud teadmised väärtustavad seda taime mitmes suunas. Hingamisteede vaevused: Nagu tänapäeval, kasutati nurmenukku ka rahvameditsiinis külmetushaiguste, köha, bronhiidi ja kogunenud röga korral – nurmenukujuure keedis oli tuntud kui efektiivne köharohi, mis aitab lahti saada “rinnale kinni jäänud” rögast. Vanemates taimekäsiraamatutes kiideti nurmenuku õisi kui “närve tugevdavt” rohtu. Näiteks kasutati nurmenukuteed rahustina südamekloppimise, hüsteeriliste hoogude ja unetuse puhul; samuti arvati, et taime toime “võtvat värinad kehast” .
Nurmenukku on kasutatud rahvameditsiinis reumaatiliste valude, liigesevaevuste ja peavalu puhul. Tänapäeva teadmiste valguses võib see olla seotud nurmenuku salitsülaate sisaldavate ühenditega, mis toimivad sarnaselt aspiriinile valuvaigistavalt ja põletikuvastaselt.Nurmenukuõitest valmistatud tõmmist kasutati kompressina sinikate ja põrutuste korral; öeldi, et nurmenukuõli vähendab verevalumeid ja soodustab nende taandumist.Samuti tehti nurmenuku leotistest vanasti loputusvett nahaprobleemide leevendamiseks – näiteks akne, furunkuloosi ja isegi psoriaasi korral pesti nahka nurmenuku keeduveega või lisati seda vannivette. Varakevadel, kui vitamiinipuudus kimbutas, söödi nurmenuku noori lehti salatina või tehti neist teed. Nurmenuku lehtede rohke C-vitamiin aitas talvest kurnatud organismi turgutada ning usuti, et see kaitseb kevadiste külmetuste eest. Ilmselt mäelateme ju endagi lapsepõlvest, kus kollaseid õisi sai napsatud ja suhu pistetud.
Kasutatavad taime osad ja nende otstarve
Nurmenukust kasutatakse mitmeid osi, olenevalt soovitud toimest. Ametlikult on droogidena tunnustatud nii nurmenuku õisi kui ka juuri; rahvameditsiinis on kasutusel olnud ka lehed.
- Õied: Nurmenuku õitest valmistatakse enim teed. Õied sisaldavad saponiine ja flavonoide, mistõttu nad on kerged rögalahtistid, kuid samas mahedama toimega kui juured. Õisikud korjatakse tavaliselt mais-juunis täisõitsemise ajal ning kuivatatakse.
- Lehed : Nurmenuku lehed sisaldavad sarnaselt õitele saponiine ja flavonoide, kuid paistavad silma eriti kõrge C-vitamiini sisalduse poolest. Seetõttu on lehti kasutatud peamiselt vitamiinirikaste salatite ja teede valmistamiseks. Meditsiinilised toimed on lehtedel üldjoontes samad mis õitel (rögalahtistav, kerge põletikuvastane, diureetiline toime), ent nõrgemad – lehti peetakse küll ravivaks, kuid toimeainete sisaldus on väiksem. Lehti kogutakse varakevadel enne õitsemist või õitsemise ajal ning kuivatatakse või tarvitatakse värskelt.
- Juur : Nurmenuku juurtes (ja risoomis) on toimeainete kontsentratsioon kõige kõrgem, sisaldades 5–10% triterpeensaponiine. Seetõttu on just juured kõige tugevama rögalahtistava toimega droog – primula juurte keedis soodustab vedela lima tekkimist hingamisteedes ja aitab kanget röga lahti köhida. Juurtepreparaate kasutatakse bronhiidi, kopsupõletikujärgse köha ja kroonilise köha puhul traditsioonilise rohuna.
Kuidas korjata nurmenukke?
- Aeg: Parim aeg on aprilli lõpp kuni mai algus, kui õied on avanenud, kuid veel värsked.
- Koht: Eelista puhtaid looduslikke alasid – väldi teeservi ja põlluservi, kuhu võib sattuda heitgaase või väetist.
- Korjamisel: Võta ainult õisi koos väikese varretükiga – jäta taime lehed ja juur kasvama, et nurmenukk saaks levida ja järgmisel aastal tagasi tulla.
- Kuivata: Laota õied õhukese kihina puhtale paberile, kuivas ja õhurikkas kohas, päikese eest varjatult. Kuivavad umbes 5–7 päeva.
Mida nurmenukust teha saab?
Nurmenukust saab valmistada mitmesuguseid ravimvorme, olenevalt sellest, millist toimet soovitakse ja millist taimeosa kasutatakse:
Nurmenukutee
Kõige tavalisem on nurmenuku õite või lehtede tee. Üks teelusikatäis kuivatatud õisi (või lehti) valatakse üle 150 ml kuuma veega ning lastakse 5–15 minutit tõmmata, seejärel kurnatakse. Lühema tõmbeajaga (2–3 min) tee on mahedama maitsega, kuid ka toime jääb nõrgemaks; pikem tõmbamisaeg toob rohkem toimeaineid välja. Õieteed juuakse soojalt mee või sidruniga külmetusköha leevendamiseks, higistamise soodustamiseks ja rahunemiseks enne und. Lehtedest tehtud teed on kasutatud vitamiinijoogina näiteks skorbuudi ennetamisel.
Keedis
Nurmenuku juurekeedis valmistatakse juurikaid pikemalt keetes, et kätte saada raskesti lahustuvaid saponiine. Tavaline retsept: 1 supilusikatäis peenestatud kuiva juurt 1 klaasi vee kohta, keeta tasasel tulel ~10 minutit, lasta jahtuda ning kurnata. Võetakse 1 spl korraga 3–4 korda päevas sitke röga lahtistamiseks köha ja bronhiidi puhul. Lahjema keeduse jaoks võib juurt ka külma veega tõmmata lasta ja seejärel keema kuumutada. Juurekeedus on maitse poolest mõrkjas ja seepjas (saponiinide tõttu), kuid väga tõhus kroonilise köha korral. Keedust võib lisada ka soojale vanniveele (näiteks 0,5–1 liiter tugevat keedust vanni kohta) nahahädade leevendamiseks või lihaste lõdvestamiseks.
Nurmenuku tinktuur ehk alkoholitõmmis
Nurmenuku õisi või juuri saab tõmmata kanges alkoholis, valmistades tinktuuri. Näiteks on Briti taimemeditsiinis kasutatud 1:1 (droog:etanool) vedeltõmmist nurmenukuõitest. Kodusel teel tehakse tinktuuri üldiselt 40–70% alkoholi (viina või viinamarjapiirituse) abil: värsked või kuivatatud õied/juured pannakse purki, valatakse alkoholiga üle ja lastakse seista paar nädalat, seejärel kurnatakse. Tinktuuri tilgutatakse väheses koguses vee sisse (nt 20–30 tilka) ja võetakse sisse köha, rahutuse või peavalu leevendamiseks. Alkoholitõmmis kontsentreerib toimeained ning säilib kaua; samas tuleb arvestada alkoholi sisaldusega ning doseerida ettevaatlikult.
Nurmenukusiirup
Nurmenukujuure baasil valmistatakse tihti köhasiirupeid. Traditsiooniline köhasiirup tehakse juurekeeduse kontsentreerimisel suhkru või meega – nii saadakse magus preparaat, mida on kerge lastele manustada. Nurmenukk kuulub mitme tööstusliku köhasiirupi koostisesse kombineeritult teiste ravimtaimedega (näiteks tüümiani ja luuderohuga siirupid). Siirupi eelis on, et see on maitse poolest meeldiv ning säilib tänu suhkrule paremini. Võetakse 1 teelusikatäis siirupit 3–5 korda päevas ärritusköha korral. Nurmenukk-siirupil on rögalahtistav toime ning lisaks võib see leevendada kurgukuivust.
Nurmenukusalv ja õlileotis
Välispidiseks kasutamiseks on nurmenukuõisi traditsiooniliselt leotatud õlis või rasvasalvis. Näiteks valmistatakse nurmenukuõli nii: purk täidetakse värskete (või kuivade) õitega, peale valatakse oliiviõli, lastakse seista soojas paar nädalat, aeg-ajalt loksutades, seejärel kurnatakse. Saadud kollakas õli kantakse sinikatele, nikastustele või valutavatele liigestele – rahvameditsiinis on seda peetud verevalumeid vähendavaks ja põletikuvastaseks vahendiks. Sama õli saab paksendada mesilasvahaga salvi kujule. Nurmenukusalvi on kasutatud ka nahapõletike ja akne korral paikselt (tänu taime antimikroobsetele omadustele). Kuigi tänapäeval pole nurmenukk salvide koostises väga levinud, võib seda leida mõnes looduskosmeetika tootes, mis on suunatud tundliku naha hooldusele.
Vann ja kompress
Nagu mainitud, lisatakse nurmenuku keedust vahel vannivette naha- ja reumavaevuste leevendamiseks. Soojust vannivett koos taimsete ekstraktidega on rahvameditsiinis kasutatud liigesevalu korral – nurmenuku väidetav kerge valuvaigistav toime võib siin abistada. Nahaprobleemide (nt akne, furunkulid, ekseemid) korral on tehtud nurmenuku õite või lehtede tugev tõmmis ja kasutatud kompressina probleemsel kohal või näoloputuseks. Sellised vannid ja kompressid on pigem täiendavad rahvapärased vahendid, mida võib kasutada arsti poolt määratud raviga paralleelselt (nende efekti kohta on vähe teadusandmeid, kuid traditsioon toetab kasutamist).
Ohutus ja vastunäidustused
Üldiselt peetakse nurmenukku õigetes annustes kasutamisel ohutuks taimeks, kuid on mitmeid olukordi, kus tuleb olla ettevaatlik. Allergia: Mõned inimesed on tundlikud nurmenuku koostisosade (nt primiin-nimelise aine) suhtes – see võib põhjustada allergilist nahalöövet või sügelust kokkupuutel taimega. Kui esineb allergia teistele nurmenukuliste sugukonna taimedele, ei tohiks ka nurmenukku kasutada. Soovitav on tundlikel isikutel enne suukaudset tarbimist teha proov – näiteks hõõruda pisut nurmenukutõmmist nahale ja jälgida, kas tekib reaktsioon.
Nurmenuku saponiinid võivad ärritada seedekulglat. Suuremate annuste korral võivad ilmneda maoärritus, iiveldus, isegi oksendamine või kõhulahtisus. Üleannustamisega seostatakse ka seda, et rasedatel, imikutel ja väikelastel ning maohaavandite või -põletikuga haigetel tuleks nurmenuku kasutamist vältida. Ehkki väikestes kogustes on nurmenuku tee rasedale tõenäoliselt vähe ohtlik, kuid puuduvad selle ohutuse kohta piisavad andmed – seetõttu on ametlik soovitus raseduse ja imetamise ajal nurmenukku mitte tarvitada.
Muud ettevaatusabinõud: Kui nurmenuku tarvitamise ajal tekivad ebameeldivad kõrvalnähud (nt kõhuvalu, iiveldus), tuleb annust vähendada või kuur sootuks lõpetada. Juhul kui eneseraviks kasutatav nurmenuku droog ei anna 3–5 päeva jooksul efekti (näiteks köha ei leevene), tuleks edasisest tarvitamisest loobuda ja pidada nõu arstiga. Samuti, kui tekib kõrge palavik, hingamisraskused või mädane röga, on oluline pöörduda arstile – nurmenukk on mõeldud kergemate vaevuste leevenduseks, mitte raskete infektsioonide esmaseks raviks.Seega nurmenuku kui ravimtaime väärtus seisneb tema õrnas, kuid mitmetahulises toimes – ta on ühtaegu köhavastane lohutus külmetushaiguse põdejale, rahustav tugi ärevale meelele ning vitamiinipomm kevadväsimusele. Nagu alati taimravi puhul, on oluline kasutada nurmenukku teadlikult ja mõõdukalt, järgides ohutussoovitusi ja vajadusel konsulteerides spetsialistiga.
Meie aga korjasime värskelt aasalt mõnusa peotäie nurmenukke, valasime need üle kuuma – peaaegu keeva – veega ning ootasime mõned minutid, et tee saaks endale kuldse varjundi.
Nurmenukutee jäi maitselt mahedaks – tegelikult ei olnudki tal eriti maitset. Kuid saarlastega laua ääres istudes ja juttu puhudes oli see väga mõnus jook, mida rüübata!