Mõned aastat tagasi toimunud sündmused näitasid kogu maailmale, et suur osa tööst saab tehtud ka kodust. Mina jõudsin selle teadmiseni veidi varem. Kodukontor sai minu jaoks üsna loomulikuks osaks tööelust. Ja kui aus olla, siis see otsus on toonud rohkem positiivseid hetki kui keerulisi väljakutseid.
Kui mainin, et töötan kodukontoris, arvavad mõned kohe, et see tähendab pidžaamas arvutaga istumist ja lattet luristades meilide lugemist. Tegelikkus on muidugi natuke teistsugune. Kaugtöö ei tähenda ainult kodus olemist, vaid pigem uut rütmi, distsipliini ja oma tööpäeva nullist üles ehitamist.
Praegune töökoht asub teises linnas, mistõttu igapäevane kontorisse seiklemine oleks pigem spordiala kui elukorraldus. Aga juba enne MBD-sse tulekut olin ma kodukontori usku. Tookord küll freelancerina, rahulikult vaid oma asja ajades. Just tänu sellele kujunesid mul välja üsna head tööharjumused ja kindel kodukontori režiim – mis on ka nüüd suureks plussiks.
Samas käivad kodukontoriga ikka kaasas omad küsimused: kas ma jään tiimist kõrvale? Kuidas end motiveerida? Kus tõmmata piir töö ja isikliku elu vahele? Just nende kogemuste põhjal tahangi jagada, millised on minu silmis kodukontori suurimad plussid ja ka need kohad, kus peab end pisut rohkem pingutama.
Kas kaugtöö polegi päris töö?
Enne kui räägin headest külgedest, pean tunnistama üht asja: kaugtöö pole kõigi silmis “päris töö”.
See: „Emme, aga millal sa päriselt tööle lähed?“ Seda küsimust kuulsin ma mitu nädalat järjest oma lasteaias käivalt lapselt. Ja nagu hiljem selgus, oli ta lasteaias omakeskis sõpradega arutanud ning olnud seejuures üsna murelik – sest emme kuskil tööl ei käi, raha ei teeni ja istub päevad läbi lihtsalt arvutis.
Veel naljakam olukord juhtus suvel, kui viisin lapse kaheks nädalaks linna ühe teise lasteaia valverühma, sest meie armas lasteaed oli sel ajal suvepuhkusel. Õpetaja oli kuulnud, et “emme töötab kodus”, ja nii olid nad omavahel arutanud: huvitav, miks ta siis suvel lapse lasteaeda toob, kui ta ise nagunii kodus on? Nagu kodukontoris tehtav töö polekski päris töö.Lapsed on nii vahvad – nad räägivad alati ära kõik, mida kuskil kuulevad. Aga see on muidugi libe tee, sest kujutage nüüd ette, mida kõike lasteaiaõpetajad meie kohta teavad. Ilmselt rohkemgi, kui me ise enda kohta teame.
Aga tegelikult nüüd mõeldes natukene laiemalt, et kuidas peaksime kodukontoris näiteks kasvõi koosolekuid pidama, kui lapsed samal ajal ümberringi trallitavad? Üks tahab just sel hetkel tingimata seebimulle puhuda ja banaanile kleepsu tagasi kleepida, teine karjub kakskümmend korda järjest: “Emme, emme, eeeemeee!“
Aus vastus? Kui nad väiksemad olid, siis ei saanudki ma neid samal ajal kodus hoida, kui parajasti online-koosolekud olid. Üldjuhul teadsin ma ette, millal koosolekud toimuvad, ning viisin nad selleks ajaks vanaemale külla.
Seega tõsiasi on see, et töö jääb tööks. Olenemata sellest kas töö tegemine toimub kontoris või kodukontoris. Kohustused ja ootused on samad, pühendumus samuti. Erineb ainult keskkond.
Miks mulle kodukontor niiväga meeldib?
Kaugtöö on minu jaoks ideaalne, sest suur osa mu tööst on loov. Kui on vaja kirjutada, olgu selleks blogitekst, artikliidee või pikem sisuplaan, siis ei taha ma enda ümber kontoritäit sagimist. Vastupidi.
Kodukontoris on mul oma päris koht. Mitte et kontoris lauakoht puudu oleks, aga siin kodus on selleks üks tuba, kus on lihtsalt kõige parem keskenduda. See on mu my spot – umbes nagu Sheldon Cooperil Big Bang Theoryst. Kus kõik on täpselt nii, nagu mulle sobib. Ja just sellepärast töötabki see koht minu jaoks kõige paremini.
Mul on päriselt hea meel, et mul on võimalus ka kontorisse minna. Seal on üle saja särasilmse spetsialisti, kellega saab mõtteid põrgatada, nõu küsida või ideid jagada – ja see on tohutu väärtus. Ma ei teagi, kuidas meil MBD-s see nii hästi on õnnestunud, aga vahel on tunne, et kõik tegutsevad samas rütmis. Sõbralikkus ja abivalmidus on meil lausa omaette tase.
Olen aru saanud, et just selline tasakaal sobibki mulle: loov vaikus kodus ja seltskond ning tugi kontoris.
(PS! Kes tahab sellest osa saada, tasub meie MBD tööpakkumiste lehel silma peal hoida.)
Rääkides töö ja puhkuse piiridest – puhkus on alati imeline, aga kipub liiga kiiresti otsa saama. Ja siis ootab jälle hommikune äratus, ummikud ja pikad päevad kontorilaua taga. Kõige valusam hetk, mis annab märku, et puhkus on tõesti läbi? See, kui paned tööriided selga, astud koduuksest välja ja ütled endale: “Lähen tagasi tööle.”
Minul on see lihtsam – ma kolin lihtsalt hommikul teise tuppa ja kultuurišoki asemel ootab mind oma tool ja tuttav “my spot”.
Minu nipid kodukontorist tööks
Aastate jooksul on mul kujunenud mõned lihtsad nipid, mis teevad kodukontoris töötamise palju sujuvamaks ja produktiivsemaks. Jagangi neist neid, mis on end päriselt tõestanud.
Alusta tööpäeva õigel ajal
Kui tööpäev algab kell 8 või 9, siis ole selleks ajaks juba oma töökoha taga. Ära anna endale vabandusi, et telekast jookseb põnev saatelõik või mõni kodune toimetus tundub ootavat. Kui alustad õigel ajal, jääb tunne, et päev on käima tõmmatud – ja just see aitabki hoida fookust kuni õhtuni.
Riietu nii, nagu läheksid tööle
See võib kõlada naljakalt, aga see töötab. Tee end hommikul korda ja istu alles siis arvuti taha. Nii tunned end kohe enesekindlamalt. Ja mis veel tähtsam – ei pea muretsema, kui kolleeg äkki videokõne teeb. Pole just meeldiv olukord, kui oled öösärgis, juuksed sassis ja mõtled, kas julged üldse kaamera sisse lülitada.
Muidugi ei pea selga panema triiksärki ja pintsakut. Piisab, kui oled viisakalt riides ega tunneks piinlikkust kaamera ees. Just see väike rituaal annabki tunde, et tööpäev on alanud.
Loo endale kindel töökoht
Kui vähegi võimalik, ära tee tööd diivanil või köögilaua taga. Seadista endale oma koht – laud, tool ja et kõik vajalik oleks käeulatuses. Kui sul on eraldi tuba, siis on see ideaalne: sellest saab sinu “kontor”, sinu my spot. Ja kui sealt lahkud, on tööpäev läbi. Kui kodu on väiksem, piisab ka ühest nurgast või lauast, mis on mõeldud ainult töö tegemiseks.
Ära unusta pause
Kodukontoris kipuvad tunnid märkamatult lendama. Pane endale meeldetuletus püsti tõusmiseks, tee paar venitust, ava aken või jaluta korraks kööki ja tagasi või vaata hoopis aknast välja ja puhka silmi.
Kasuta kalendrit
Kalendrisse tasub panna kõik – mitte ainult koosolekud, vaid ka keskendumise tunnid ja kasvõi lõuna- ja puhkepausid. Jah, võib tunduda ülepingutatud, aga see aitab päeva paika sättida.
Kalender hoiab ka teise äärmuse eest – et ei paneks end kogemata üle töötama lihtsalt sellepärast, et oled kogu aeg “kontoris”. Mina ei pea paberkalendrit, aga Outlook või Apple’i kalender on mul alati käepärast. Nii ei jää midagi olulist kahe silma vahele ja peas jääb rohkem ruumi loominguks.
Õhtul tõmba tööpäevale päriselt joon alla
Kui tööpäev läbi, pane arvuti kinni ja ära hakka niisama “veel korraks” midagi klõpsima. Muidu venib töö märkamatult õhtusse ja tekib tunne, et tööpäev ei saagi otsa. Just nii hoiad end läbipõlemisest. Lõpuks on ju tõsi see, et me töötame selleks, et elada – mitte ei ela selleks, et tööd teha. Ja oma vaimse tervise eest tasub hoolt kanda täpselt samamoodi nagu füüsilise eest.
Miks kodukontori väärtustamine päriselt töötab?
Tegelikult olen ma ülimalt rahul, et saan töötada kodukontorist. Aga veelgi rohkem rõõmu teeb see, et on olemas tööandjaid, kes päriselt väärtustavad oma inimesi ja saavad aru, et ka kodukontor on tõeline töökoht. Ja just see paindlikkus annab vabaduse ja samas ka märgi, et mind usaldatakse. Ja tõsi ta on, et kui sind usaldatakse, siis tahad ka ise palju rohkem panustada.
Ma võin julgelt öelda, et armastan seda, mida teen. Nagu igas töös, on ka minu omas lihtsamaid ja keerulisemaid hetki. Aga kodukontor annab mulle rohkem motivatsiooni, vajalikku keskendumisaega ning piisavalt rahu ja vaikust – ning just seetõttu olen ma kodus töötades oluliselt produktiivsem.
Aga kuidas sinul kodukontoris töö sujub? Millised on sinu parimad nipid? Jaga kommentaarides – ehk leiame koos arutades veel põnevamaid lahendusi.